Mis mõjutab huntide arvukust ?
Eestis määratakse metsloomade arvukust peamiselt erinevaid vaatlusi sisaldavate meetoditega ja seire ei produtseeri piisavalt usaldusväärseid algandmeid. Näiteks suurkiskjatest rääkides ei tee me geneetilisi uuringuid, mida paljudes arenenud riikides tehakse. Palju näiteks toodud Skandinaavia riigid just geneetilisi uuringuid kasutavad arvukuse määramisel. Rootsis isegi on arendamisel meetod, et võtta looma jäljest tema DNA ja selle abil teha vastavaid määranguid. Arvestades riigi suurust teeks selline meetod loomade arvukuse määramise palju lihtsamaks, näiteks jälgi näeb palju rohkem, kui ilvese väljaheidet. Ameerikas on näiteks jõutud järelduseni, et huntide arvukust mõjutab tugevalt täiskasvanud isendite ellujäämisprotsent. Ehk mitte ainult toidubaas ei mõjuta kiskjate ellujäämist ega kutsikate suremus. Ameeriklased toovad isegi välja, et just vanemate huntide olemasolu määrab karja ellujäämise pikemas perspektiivis: kuna kutsikate ellujäämine erineb aastast aastasse väga palju, on just eakate loomade ellujäämisprotsent määravaks pikaajalisele populatsiooni kasvule. Loomulikult hakkab lõpuks, kui juurdekasvu piisavalt pole, ka vananeva populatsiooni arvukus vähenema. Sellepärast ongi huntide populatsioonis oluline stabiilselt igas vanuses huntide olemasolu. Meil Eestis on vähe värskeid avalikke andmeid huntide vanuse kohta. Saadaolevate andmete järgi ei ela enamus hundid üle kahe aasta. Seega, küsimuseks jääb, kui palju mõjutab see pikas perspektiivis huntide arvukust ja tegelikult ka käitumist? Küsida võiks, kui palju mõjutab huntide käitumismustrit noorte (vb mitte nii hästi hakkama saavate) huntide olemasolu populatsioonis. Kas nad on altimad ja lihtsamini inimese kariloomi murdma jne.?
Huntide mõju loodusele
Metsiseseiret tehes olen avastasin, et need kohad, kus on metsiste elupaik, on ka kohad, kus ma olen varasemalt huntide tegevusjälgi näinud. Tuleb välja, et isegi teaduslikult on kindlaks tehtud, et metsise arvukuse ja huntide vahel on seos. Nimelt tuleb välja, et huntidega asustatud piirkonnas on ka metsistel parem olla ja nende arvukus kõrgem. Hundid tapavad väikekiskjaid, kes on metsistele peamised ohuallikad.
Samuti on tehtud mujal maailmas kindlaks, et piirkonnas, kus on palju hunte, seal on ka teisi kiskjaid rohkem. Yellowstonis näiteks tõusis teiste kiskjate ja ka kotkaste arvukus pärast seda, kui hundid taasasustati.
Hundid hoiavad sõraliste arvukust stabiilsena. Mitmed uuringud seda ka kinnitavad. Jällegi Yellowstoni mitme aastakümne praktika ja uuringud näitavad, et sõraliste arvukus stabiliseerus. Enne hunte oli rahvuspargis liiga palju sõralisi, kes sõid kõik rohelise. Seeläbi kadusid elupaigad paljudele liikidele. Sealhulgas isegi putukatele ja konnadele. Kobrastel ei olnud võsa ja taimi, mida süüa kuna jõekaldad olid sõraliste poolt paljaks söödud. Märgalade puudus mõjutas veelindude ja teiste märgaaldest sõltuvate liikide elupaike. Seeläbi ka nende arvukust.
Ka tänapäeva Saksamaal on huntide arvukusel lastud kõvasti kasvada. Tänaseks on seal ligi 3000 hunti. Nüüd kui sõralised, eriti metssead on seal kontrolli alt väljas, leitakse, et hunti on looduse tasakaalustamiseks hädasti vaja. Lisaks sellele on Saksamaal hundid rohkem kaitstud kui meil Eestis. Saksamaal hunte ei kütita.
Ilma huntideta ökosüsteem saab kõvasti kannatada või kukub kokku.
Samuti olen täheldanud, et ei vasta laialt levinud väide, et kui piirkonnas on hundid, siis teised loomad kaovad sealt ära. Ei. kõik elavad koos samas piirkonnas ja saavad hakkama. Olen seda hundijälgedes käies kui ka rajakaamerate abiga täheldanud. Kuhu neil põtradel ja kitsedel siis põgeneda, hundid tulevad nagu nii järgi.
Mõni aeg tagasi võttis ühendust üks suvereporter. Tal olid toredad, natuke võhiklikud küsimused, aga arvan, et läbi asjatundmatute küsimuste jõuab teinekord ka tõeni. Kõik me õpime kogu elu.
Kirjutasin talle põhjalikud vastused, käiku läks sellest muidugi 0,001% :D aga aimasin loomulikult ka seda ette ja minu põhjalike vastuste mõte on alati ka ajakirjanike harida, sest nad tulevad ja lähevad ja kiskjad on alati klikke toov "kaup", seega ajakirjanike harimine on üks oluline töö. Ka ajakirjanike kätel on kiskjate veri, kui teha lugusid, mis kiskjate jaoks on ebaõiglased ja kahtlaste väidete, faktide põhjal. Antud reporter kirjutas lõpuks üsna tasakaaluka loo ja palju nuriseda ei saagi, sest ilmselgelt on formaadid üldjuhul lühikesed ja esseesid tänapäeval keegi ei loe.
Siiski panen siia süvenenud huvilisele, küsimused/vastused, lugemiseks.
"Mõned küsimused seoses karujahiga.
1. Olete varasematel aastatel kohtu poole pöördunud karude jahiga seoses, tegite seda ka sel aastal. Milles on üldse see probleemkoht Teie hinnangul, miks Te kohtusse pöördusite?
2. Esialgsed õiguskaitset Te ei saanud, kas see tähendab, et olete vähemalt selleks jahihooajaks sisuliselt kaotanud?
3. Kas Teie hinnangul on keskkonnaamet käitunud õigesti, kui ta on väljastanud Lõuna-Eestisse 4 jahiluba karude küttimiseks?
4. Jahimeeste väitel on karude arvukus praegu Lõuna-Eestis nii suur, et nad trügivad juba inimeste kodude lähistele, mesinikud on hädas ja politsei pidi inimest päästma karu käest ning KeA hinnangul jätkab karude populatsioon prognoositavalt pigem kasvu või püsib stabiilsena. Milles siis probleem, palju meil karusid peaks Eestis olema? Kuidas me nende populatsiooni siis kontrolli all hoiaksime?
5. Jahimeeste hinnangul on karude arvukus nii suure populatsiooni juures nagu see praegu on, hüppeliselt kasvav, kas see ei muutu veel problemaatilisemaks?
6. Miks ei saa olla jahilubade väljastamisel eesmärgiks üldine karu
Viimasest postitusest on kaua aega möödas. Tööd on tehtud nii huntide kui ka karude kohtuasjadega seoses ja ka muudes valdkondades.
Mõni aeg tagasi tuli oluline teade, et hundid on jõudnud Riigikohtusse. Hetkel oleme ootamises ja loodame, et huntide osas saab õiglus kui ka õigus seatud. Siiani jõudmine võttis aega mitmeid aastaid. Kaebus sai esitatud halduskohtusse 2020 aastal.
Põhiline vaidlus käib selle üle, et kas ohustatud liigi küttimine sellisel määral on õiguspärane ja kas ametid olid kindlaks teinud, kas hundi kaitsestaatus oli soodne. Tänaseks teame, et hundi seisund ei ole Eestis soodne.
Karude osas on vaidlus jõudnud Ringkonnakohtusse ja ilmselt tuleb ka selles osas aasta või rohkem lõpptulemust oodata.
Kui oled huvitatud toetama MTÜ Eesti Suurkiskjad tegevusi siis on võimalik annetada MTÜ Eesti Suurkiskjate kontole: EE431010220289946221.
Videol on näha, kuidas hunt kaamera ees magama heidab, vihm lagi pähe, mõne aja pärast ringutas ja jätkas teekonda.
Kumb on intelligentsem: hunt või kodustatud hunt ehk kodukoer ?
Huntide jälgedes käies tuleb ette ka olukordi, kus samas piirkonnas on jalutamas käinud ka kellegi parim sõber- kodukoer. Nende jäljed üldjuhul on ümaramad kui hundijäljed ja valdavalt ka väiksemad. Samas on ka koeri, kelle jäljed on hoopis suuremad, kui hundil. Tüüpilisel hundikoeral ehk saksa lambakoeral on hundiga väga sarnane jälg.
Kuidas siis ikkagi aru saada, kes käis mööda külavaheteed- koer või hunt ? Kui olukorrad kipuvad korduma ja tekivad mustrid siis saab juba eos aru kummaga tegu. Selleks on vaja jälgi mitmeid kordi ja isegi aastaid uurida. Minu jaoks meenutab koera käitumisviis ja tegutsemisviis hunti, kes ei saa aru, mida ta teeb. Võibolla ka natuke ATH- sündroomiga. Ma tean, et enamus koeraomanikke võivad tunda, et teen koertele liiga, aga paraku selline on minu nägemus ja tundmus koerte ja huntide käitumist rajal jälgides. Kokkuvõtvalt koerad on kodustatud hundid, kes kunagi ei pea täiskasvanuks saama ja saavad üldjuhul muretut elu elada. Samas on koertel ja huntidel väga palju ka sarnasust säilinud. Just nende loomus, kus ilmneb nende sõbralikkus, lojaalsus, truudus, perekesksus, ülihea haistmismeel- kõik need on mõlemal olemas.
Katsetega on tulnud välja, et kodustamisega elusolendite aju suurus kahaneb, rabastel oli see lausa 30 %. Tehtud on ka mitmeid katseid, kus võrreldakse täpselt sama katsega hunte ja koeri. Hundid on valdavalt teinud kõik katsed kordades paremini kui koerad. Näiteks ühes katses pandi laua peale kaks nöörijupp, millest ühel oli autasuks juust ja loom pidi valima kumma siis endale tõmmata. Koerad valisid nöörijupi suvaliselt, korduvalt valisid ikka selle sama nöörijupi ja täppi läks harva. Katse läbiviijatele tundus, et koertel ei tekkinud teist ideed. Hundid valisid alati nöörijupi, mille otsas oli ka juust.
Ühes teises katses pidid koerad ja hundid koostööd tegema. Koerad ei suutnud paraku korda
Väga niru olemisega hundikutsikas. Kõrntõbi on kallal nii temal kui ka vanematel.
Suvel oli kutsikaid kaks, tänaseks üks. Kärntõbi kimbutamas nii kutsikat kui ka vanemaid. Uuringute põhjal on hundikutsikate ellujäämisprotsent väga madal. Pooled, kui mitte rohkem ei saa aastaringi täis. Räägitakse tihti jahti propageerivate ametnike ja jahimeeste poolt, et hundid paljunevad hästi ja kiiresti, kuid tegelikult ei too välja, et ellujääjaid kutsikate hulgas on vähesed. Kui arvata sinna veel otsa jaht, siis protsent on veelgi väiksem.
Tasub mainimist, et antud kärntõves 3-liikmelise perekonna näitel arvutatakse ametlikes numbrites 10-liikmeliseks. Ehk kõik pesakonnad võrduvad Eestis 10 hunti. Kuigi minu praktikas näitab reaalsus, et pigem on palju vähem. Tänavu jälgitavad pesakondades on valdavalt all 5 kutsika. Ühe korra olen aastate jooksul jäädvustanud pesakonna, kus oli 8 liiget, kordagi pole 10-liikmelist pesakonda olnud. Nendest 8 -liikmest oli ka kevadeks järgi 2-3 liiget. Miks ametid nii vildakalt huntide arvukust arvutavad kirjutan eraldi postituses. Lühidalt öeldes on jällegi Skandinaaviast "kopeeritud" praktikaga, aga unusatud on fakt, et seal on alusuuringud tehtud, mille põhjal nad võivad eeldada iga pesakonna 10-liikmeliseks. Eestis teadagi alusuuringuid tehtud ei ole.
Järjekordne tõestus Soomest- kaitseaedade ehitamine hoiab hundid eemal
Siin ma ei hakka lahkama, miks üldse hundid kariloomi murravad, teema, mida tuleb eraldi ja pikemalt lahata- alates hundikarjade struktuuri rikkumisega ja hundilt nende loodusliku saaklooma arvukuse alla viimine läbi küttimise. Samuti ei lahka antud postituses üsna laialt levinud praktikat surnud kariloomade metsa alla viimist. Kes vähegi huntide jälgedes käinud ja ka Eestis tehtud telemeetriauuringud näitavad, et hundid leiavad kõik raipeaugud üles ja üsna tihti viivad hunditeed kuhugi lauda taha, kus surnuid loomi on lohakile jäetud, kas teadlikult või teadmatusest.
Iseasi on muidugi, kas me tahame kogu oma looduse koduloomade aedikuks teha, aga kui huntidega koos elamine tänapäeva inimesele muud moodi võimalik ei ole, siis on vähemalt üks lahendus olemas. Teine küsimus on ka, kui palju me saame heinamaid, põlde jne kariloomadele anda. Huntidele samuti meeldib olla heinamaadel ja avarates kohtades, kus liigub tema saakloom. Alati on ka võimalus leppida huntide lihalembusega. Meil on Eestis ca 100 000 lammast + lisaks teised kariloomad ja ligi 200 hunti, kes siis aastas ca 1 % kariloomadest murravad. Äririsk- millega võiks mõistlikult leppida.
Siiski, kui leppimine ei ole võimalik ja hundid teevad kariloomade kasvatajatele muret, siis üha enam uuringuid näitavad, et aedade ehitus tõesti aitab. Iga olukord on muidugi erinev ja lisaks aedadele tuleb teinekord rakendada ka muid ennetusmeetmeid.
Näiteks viidatud artiklis tuuakse välja, et Soomes on piirkondi, kus huntide arvukus kasvas, aga samas murdmiste arv ei kasvanud. Seega on järjekordselt (teadustöid antud väite kinnituseks on nii Ameerika kui ka Euroopa mandrilt) kummutatud Eestis pidevalt ametite poolt kasutatava väide, just kui kahjustuste arv võrdub hundi arvukuse kasvuga. Ka karu puhul kasutatakse rumalusest antud väidet. Ka üks hunt saab hakkama väga paljude lammaste murdmistega ja ka Eesti
Jälgin ilvese perekonda, kus on kolm poega. Kolm poega on väga hea tulemus. Piirkonnas on ka palju kultuurmaastikku ja ka looduskaitsealasid. Liiguvad mitmes maakonnas.
Viimased videod on küll ainult kahest pojast, kes omapäi söövad metskitse. Eks aeg annab arutust, kas kolmas poeg on juba läinud oma teed või püsivad nad ikkagi kõik veel emaga koos. Tegemist on siiski alla aastaste poegadega.
Videost on näha, kuidas üks poegadest tahaks ka ampsu, aga ilmselt jõupositsioonid on juba paigas ja ootab valvsalt puu taga oma võimalust ka mõni amps saada.
Ilvesed ja hundid kasutavad ka samu käigukohti. Rajakaamera videod sügisest. Kevadest -sügiseni käib ka karu läbi.
Ilvese perekonnal läheb siiani hästi. Hundipere liikmete arv on talvega märgatavalt kahanenud. Viimati külastas sama kohta 3 hunti.
Ilveste lõigu lõpuosas saab kuulda emailvese kräunumist. Hundi lõigu lõpuosas on õrnalt kuulda, kuidas kaadrist väljas paremal isahunt hoolega ähkides ja puhkides märgistab.
Tänavusel talvel on päris palju kärnas hunte rajakaameratesse jäänud.
Olen tähele pannud, et kärntõve saavad hundid tihti piirkondades, kus neid ka söödetakse. Lisaks huntidele käivad sellistes kohtades ka kährikud, rebased, kes on peamised kärntõve levitajad.
Huntide söötmine on mitmes mõttes kahjulik. Õpivad inimese lähedalt süüa saama (kariloomad) ja jäävad ka ise haigeks.
Ka Eesti Jahimeeste Selts on öelnud, et kütitud huntide hulgas on tänavu kärntõves hunte ligi kolmandik.
Kui hunte oleks piisavalt siis ilmselt väheneks ka kährikute ja rebaste arvukus, seega ka võimalus kärntõbe levitada.
