14/03/2024
Siinkohal on paslik meist veidi lähemalt kirjutada! Kes on Rora, kes on Latte ja kes on Julia&Co?!
Proua Rora või ka tädi Rora (täisnimega Aurora), kuidas kellelegi, on meie pere esimene koer, kes sel aastal tähistab oma 12. sünnipäeva!!! Tegemist on väga elutarga koeraprouaga, kes ülekõige maailmas armastab...SÜÜA! Toit on tema elu mõte! Aga ta armastab ka paisid...lõputult paisid!!! Samas kaisutusi mitte niiväga...elupõline diivanikoer ei ole ta kunagi olnud ja selleks ka ei saa. Lihtsalt, Rora arvates liiiiiga palju lähedust ei ole tervislik!!! Talle piisab kui saab lihtsalt olla kuskil läheduses....eriti kui viibida köögis! Köök on üleüldse Rora arvates PÜHAPAIK ja sinna tohivad tema arvates tulla ainult valitud isikud ehk siis ainult tema ise! Tema kurvastuseks on tal väga "kuri" perenaine, kes sellist arvamust ei aktsepteeri ja niipea kui Rora selles osas arvamust jagab, kamandatakse ta köögi valvest oma kohale! Nii on...elu ei saagi olla alati liiga lihtne!
Latte ehk Latikas ehk Lattebeebi saab kohe kohe 3 aastaseks ja tema on meie pere teine koer. Latte on täis energiat ja rõõmu ja no põhimõtteliselt pakatab ta üleni energiast ja motivatsioonist midagi teha! No MIDAGIGI!!! Esimesed eluaastad arvas Latte, et puhkamine on nõrkadele ja puhata võib hauas ka! Aega läks, aga asja sai! Tänaseks suudab ta ikkagi aktsepteerida ka niisama lebotamist. Küll raske ohkega ja paljude katsetega ikkagi perenaine liikvele saada, kuid lõpuks alla andeks ja leppides oma raske saatusega lihtsalt magada, magada ja veel kord magada! Seda siis üks päev nädalas ehk enamasti kolmapäeviti, kui Lattel on teadlik vaba päev igasugustest trennidest ja pikematest matkadest :D
Latte on mänguhimuline, kuid vahest kiusukott ja oma lemmikp***e ei jaga ta ka kunagi kellegagi!!! Aga ka siinkohal tuleb mängu "kuri" perenaine, kes kindlameelselt annab mõista, et kisuamine EI OLE lubatud ja p***e me ka ei valva, sest pallid lähevad siis puhkama ja ongi kõik!
Julia&Co! Nohh...siia alla kuulun mina ehk Julia, see "kuri" perenaine, perenaise abikaasa Kristjan (alati heatahtlik, kuid pigem tagasihoidlik), perenaise vanem poeg Kristofer (vaatab ja imestab, kuidas see ema nende koertega küll jahemrdada jaksab, aga kunagi tahab endale ka mõnda) ja noorem poeg Rasmus (alati jutukas ja suur koertega mängija). Lisaks on meie peres ka kass Daisy, kes iga uue koera saabudes vaatab neid sellise näoga, nagu tahaks öelda "issand, JÄLLE???", aga paneb kohe jooksu kui nad liigset huvi üles näitavad ja Aafrika hiidtigu Bob, kes on alati kõigega rahul!
Minust!
Olen alati suur loomasõber olnud ja nagu mu ema ikka ütleb "ega sa peris normaalne ei ole!" Seda siiski heas võtmes, kuna nii minu ema, kui ka paljud teised mu lähedased on ikka imestanud, kuidas ma jaksan?! Ega alati ei olegi jaksanud, kuid loomad, eriti koerad on alati olnud minu elu osa nii kaua kui ma ennast mäletan ja ilma nendeta on mu elu tühi!
Kui mu ellu tuli Rora, algas sellega ka minu teadlik teekond koerte koolitamise juurde ja sealt kuskilt mingi hetk ka koerte hoidmiseni.
Olen hoidnud ja koolitanud igasuguseid koeri, lihtsamaid ja väga keerulisi ja igaüks neist on õpetanud mulle midagi uut! Iga koer, kes mu elust on läbi käinud, on olnud ainulaadne ja mingite omade murede ning rõõmudega!
On olnud koeri, kes on läinud nii hinge, et koera tagasi koju andes jääb sisse mingi eriskummaline kurbus ja samas taaskohtumise ootus!
On olnud koeri kes tulevad ja suudavad korraldada päris korraliku kaose, kuid kes mõne päevaga suudavad rutiiniga siiski harjuda ja kohaneda.
Nii see käibki...mõnega võtab kokkukasvamine kauem aega, teisega tuleb see esimesest kohtumisest. Ja see ongi normaalne! Sest nii palju kui on koeri, on ka erinevaid vajadusi!
Mulle meeldib koeri vaadelda ja aru saada mida üks või teine koer vajab! Mida ta tunneb ja mida ta mõtleb? Mis on see, mis teda toetab? Sest enamasti on ikkagi koerale uude kohta tulek suur stress ja seda ei saa kuidagi pisendada!!! Seega, kui see on vähegi minu võimuses, minu pere võimuses, teha koera elu sellel ajal turvaliseks ja meeldivaks, kui ta peab oma kodust ja oma inimestest eemal olema, siis seda me ka teeme! Seepärast ma ei soovigi võtta hoidu rohkemat kui ÜHTE koera korraga (erandina ühe pere MITU koera), et nii meil endil, kui ka koertel oleks võimalikult hea ja turvaline olla!
Siinkohal seletan ka millest sellised hinnad! Sest võib-olla paneb kukalt kratsima kui neid hindasid vaadata?! Võib-olla mitte! Kuigi mul on ka mu nn päristöö ja lisaks annan ka trenne Koertekool Sõpruses, siis ei saa öelda, et ma teen koertehoidu raha pärast. Olen ma ju hoidnud erinevaid koeri viimased 8 aastat. Küll aga olen aastatega aru saanud, et see ei ole päris niisama "ah võtan hoian, mis see siis ära pole" tegevus! See on vastutus!!! Väga suur vastutus kellegi teise koera eest!!! Ja samal ajal vastutus ka minu enda pere ees! Koerad kes minu juures käivad, lihtsalt ei ole muuseas kuskil omaette, vaid neid koheldakse kui oma koeri! Käime koos matkamas, mängime, õpetan vajalikke oskusi, kui näen et kuskilt on miskit vajaka (rihmas jalutamised, sotsialiseerumine jne jne jne), annan ravimeid (kui vaja), magan koos nendega öösel diivanil, kui koeral on üksijäämise mure ehk siis kaasan neid igal võimalikul juhul meie tegemistesse täpselt samaväärselt nagu iseenda koeri!
Ma leian, et see ON väärtus ja saanud ka tagasidet enda tuttavatelt stiilis "ma tahaks ka Julia koer olla" või "Kas ma võin ka sinu juurde hoidu tulla?", siis on ilmselt ka igati aus küsida selle eest ka väärilist tasu :)
Igal juhul on minu juurde oodatud kõik neljajalgsed ja nende omanikud, kes tunnevad, et minu pakutav võiks neid aidata ja neile sobida!
