21/08/2024
Täna mõned mõtted eetikast.
Kunagi varasemalt ma ei mõelnud sellele, millist füüsilist ja vaimset mõju treening võib hobusele avaldada - võisin ainult tunnetada, et midagi ei klapi neil juhtudel, kui hobune ratsutades tõrkus / paigal seisis ja taandas või vastupidi, minu alt minema kihutas.
Täna on minu jaoks ülioluline treenida hobust teadlikult - nii, et ka hobusel oleks sellest kasu. Nii vaimselt kui füüsiliselt.
Elu ei ole perfektne - loomulikult kui ise uusi asju õppida ja harjutada, siis nõuab see hobuselt (ja ka meilt endilt) kannatlikkust - kui anda õigeid märguanded ja loogilises järjestuses, siis õpib hobune väga kiiresti (iseenda märguannetega peab sageli rohkem vaeva nägema ning olen määratult tänulik oma treeningpartnerile Tarapitale ja treener Piretile, et nad siinkohal kannatlikud on).
Samuti ei ole iga päev pidupäev ehk mõni päev lihtsalt ei suju kõik nii nagu sooviks või on hobuse (või enda) mõtted rohkem mujal.
Aga kus on siis hobuselt nõudmise piir?
Ilmselt on see igaühe enese tunnetus ja siinkohal esitan ainult oma arvamust. Täna ma enam ei poolda hobusele täieliku vabaduse andmist (erandina võiks see jääda vaid päriselt metsikutele hobustele). Hobune, kes on sündinud inimeste sekka, peaks tundma inimestega koos toimetamise reegleid nii, et oleks ohutu inimesel ja oleks ohutu hobusel. See tähendab hobuse jaoks ka mõningatest inimese seatud piiridest pidevat kinni pidamist (ja inimese ülesandeks on neid piire vajadusel meelde tuletada).
Nõuda hobuselt mõningast mugavustsooni laiendamist ei tundu samuti liigne, kui see toimub kontrollitult ja teadlikult ning selle eesmärk on õpetada hobune liikuma nii, et ta võimalikult pika ja terve eluea elaks või arendada hobuse vaimset mugavustsooni selleks, et tulevikus võimalikus ootamatus olukorras teeks ta endale ja inimesele turvalisema valiku.
Mida ma ei poolda, on hobuselt üleloomuliku nõudmine auhinna võitmise nimel. Kui inimesed suudavad jätta võistlusplatsil maha oma ego ning keskenduda koostööle ja selle tulemusena sünnib auhinna vääriline esitlus, siis miks mitte. Inimestena on meil siin tükk tegemist, et fookus õigel elemendil hoida ehk minu silmis küllaltki keeruline ülesanne. Ent mine tea - usun paremasse homsesse ja inimkonna arenemisvõimesse.
Ja igaüks, kes peab oluliseks ja püüab arendada koostööd oma hobusega, ainult tugevdab seda usku.
Seega aitäh Sulle!
Foto: Piret Väinsalu (Kruusamäe talu hobused)