Täna panin telefoni filmima, kuna Confetti tahtis spontaanselt trennist osa võtta ja see oli nii tore üllatus. Temaga olen pikalt tegelenud motivatsiooni tõstmisega ja paistab, et edukalt. :) Lõikasin video lühemaks, aga ta veetis selliselt meiega trennis suurema osa ajast. Vahepeal käis oma asju vaatamas või mõtlemas ja tuli siis jälle kampa.
Ravelliga teen ma üldse väga harva midagi, kuna tal on headshaking sündroom (sellest kirjutan mõni teine kord pikemalt!). Aga vahetevahel võtan ta siiski koplist välja ning eelistan temaga teha omajagu vabatööd. See tähendab, et mul ei ole nööri, millega hobust enda juures hoida ning tal on võimalus alati võimalus minu juurest ära minna. See õpetab mind palju ja näitab kätte meie kitsaskohad. Seetõttu teen kõigi oma hobustega aeg-ajalt vabatööd. Lisaks on see muidugi ka hobuse jaoks vaheldus ja mulle tundub, et neile see meeldib.
Ravelli haiguse tõttu on meie trennid lühikesed, 10-15 minutit. Lühikesed ja harvad trennid hoiavad tema motivatsiooni üleval ja ta õpib väga kiirelt, mis on omakorda tore. Oktoobri alguse poole õnnestus kaamera üles seada ja siin on üks väljavõte meie ühisest ajast koos selgitustega, mida me parajasti teeme. :)
PS. Kui hobusõbralik treening pakub Sulle huvi, siis uuri minult lähemalt. Saan võtta enda hobustega õppima lisaks üks-kaks inimest.
Õhtune jalutuskäik Confettiga. Miks see nii eriline on? Aga sellepärast, et ma ei käi hobustega eriti tihti maastikul, kuigi võiks ja lausa peaks. Nüüd otsustasin, et pean selle endale harjumuseks tegema. See on vajalik, et anda hobustele vaheldust ning harjutab hobuseid rahulikuks ka võõrastes kohtades, mitte ainult oma igapäevasel ratsaplatsil.
Ilmselt ei ole ma maastikule kippunud ka seetõttu, et Confettiga on see tavaliselt küllalt ebamugav kogemus - tegemist ei ole olnud lõdvestava jalutuskäiguga ei hobusele ega inimesele. Need käigud on olnud omajagu ärevust täis Confettile ja ka mulle, kui pean pidevalt valvel olema, et ta ei otsustaks ringi pöörata ja kodu poole minna, kui tema mõõt täis saab.
Midagi oli sel korral aga teisiti. Oleme videos 30 minuti kaugusel kodust ja nagu näha, siis hobune on mõnusalt rahulik. See on võtnud aega, aga mitte üldse harjutamist maastikul, vaid hoopis platsil. See muutus on toimunud tänu minu õpetajale, Kenneth Vansweeveltile, kes on aidanud mul arendada Confettiga selgemat suhtlust ja paremat suhet. Mõned näpunäited maastikul jalutamiseks sain Kennethilt samuti kaasa ja hobune oleks nagu ära vahetatud! Hoolimata sellest, et tema üks ja ainuke sõber Ravell jäi koplisse ootama, läks ta ilusti kodust eemale ja ei kiirustanud ka koju tagasi.
Tahan ühendada hobusepidamist aiapidamisega ning sel aastal saan öelda, et midagi juba tuleb välja ka! Minu eesmärk on toidu kasvatamine koostöös hobustega selliselt, et ise peaksin võimalikult vähe pingutama. Nüüd on esimene omakasvatatud kõrvitsast tehtud supp söödud ja aasta võib lugeda kordaläinuks! :)
See kõrvitsaala on nimelt hobuste talvine söödaplats, kus nad heinarulli ümber elutsesid. Sügisel veel koristasin sealt junne, kuid lumega enam mitte kuigi regulaarselt. Kevadel laotasin peale puhast põhku. Suve alguses värskelt istutatud kõrvitsaid vaadates ei olnud ma kuigi lootusrikas - taimed vaevu hingitsesid ja nägid õnnetud välja. Arvan, et juunikuu kuumus tegi liiga ning teiselt poolt oli maa liiga rammus ja niiske taimede juurtele. Liigniiskuse vältimiseks istutasin osad kõrvitsad selliselt, et panin istutusauku juurde omajagu mulda. Nüüd ei ole vahet taimedel, mis said otse sõnnikusse ja mis mullaga auku istutatud - mõlemad versioonid kasvavad võimsalt.
Muide, panin ka suvikõrvitsaid talvel kogutud sõnnikuhunnikusse kasvama. Need taimed nägid veel õnnetumad välja, kuid nüüd paistavad ka olevat olukorraga kohanenud ja isegi kannavad vilju.
Täna oli meil suur päev. Tarapita läks puhkusereisile Lõuna-Eestisse täkule külla. Hoiame talle pöialt ja ootame teda põnevusega tagasi koju!
Väike lõik meie tänasest trennist Tarapitaga. Sel korral sai video peale mitu esimest katsetust. Esiteks video alguses teeme esimest korda korde asendis traaversit liikumise pealt. Loomulikult mitte veel õige paindega, aga oluline on see, et me liigume edasi ja tagaosa on seespool. Senini oleme traaversit teinud maatööasendis eest juhtides ning kordel olen harjutanud vaid seismise ajal tagaosa sissetoomist stekimärguande peale. Kunagi alustades oli minu jaoks täielik müstika, kuidas seda õpetada, kuid nüüd saan aru, et samm-sammult on kõik võimalik. Teine kord seisma jäädes teebki Tarapita ise tagaosa sisse toomist suurest entusiasmist, mitte minu käskluse peale. Ma ei pööra sellele tähelepanu ja küsin teda edasi. Lisaks proovisime esimest korda kordel galoppi. Olen küll aeg-ajalt, kuid harva energia saamiseks galoppi küsinud, kuid sel korral tegime seda esimest korda nö töö käigus. Ja mul oli hea meel, et esimesed sammud olid täitsa heas tasakaalus! Traavis läheb ta küll kohati liiga alla, kuid kuna paine säilib, siis hetkel ei muretse liiga palju. Õlgade liigutamine sisse- ja väljapoole aitab seda korrigeerida. All video nurgas on Kenneth Vansweevelt, kes meid juhendab. :)
Jagan veel ühte lühikest videot Tarapitaga maatöötrennist. Õigemini jagan, mida me tegime kuu aega tagasi, kui veel rohi ei olnud roheline. :D Varsti on juba piinlik nii kevadist videot jagada ja eks ka hobune on vahepeal edasi arenenud. Igatahes videos keskendusime sellele, et lihvida korde peal liikumist, millega alustasime põhjalikumalt kusagil veebruaris. Harjutame painde hoidmist ning selle soodustamiseks ringi suuremaks tegemist. Samuti teeme traavile üleminekuid ning pärast traavi sammule jäädes teeme kohe uuesti ringi suuremaks, et saada tagasi paine ringil. Kas märkad hetki, mil teeme ringi suuremaks?
Traavile ülemineku puhul on oluline, et mul oleks võimalikult väike märguanne, millele hobune reageerib. Kui hobune kuulab hästi mu kehakeelt, siis ei pea ma võtma ära stekki tema õla juurest, millega aitan tal meeles hoida painde hoidmist. Kuu aega tagasi tegime alles esimesi taavile üleminekuid ja ta ei suutnud end kuigi hästi tasakaalus hoida. Seega oli umbes ühe ringi tegemine tema jaoks paras, et saaksime ka pärast seda veel enam-vähem kvaliteetse sammuga jätkata. Nüüd suudame juba palju pikemalt ringi traavida, sest tema liikumine on treeningute käigus nähtavalt paranenud.
Mida üldse maatöös hobusega tehakse? Postitan mõned videod sellest, mida Tarapitaga teeme, et anda natuke aimu. Maatöös saab olla erinevates positsioonides hobuse suhtes. Üks tuntud asendeid on käe kõrval kõndimine, mida teab ilmselt iga hobustega kokku puutunud inimene. Küll aega ei mõelda tavaliselt kuigi palju sellele, kuidas me talutamise ajal hobusele märguandeid anname. Näiteks selleks, et hobusega koos keerata.
Esimene asi pööramisel on minu enda mõte ja ka ülakeha, mis hakkab keerama sissepoole, et anda hobusele märku minu kavatsusest. Kuid enne üksi eest ära minekut pean ikkagi ka hobuse järgi ootama nii, et me saaksime pöörde sooritada koos. Video alguses on ka mõne sammu jooksul näha hetke, kus soovin, et Tarapita liiguks veidi väljapoole - seega minu õlad näitavad talle minu kavatsust suunaga välja. Olenevalt kas soovin pöörata väljapoole või sissepoole, minna ringil või sirgel, siis minu enda suund aitab hobusel aru saada, kuhu poole liikuda.
Meie keha märguanded on sellised, mida maatöös ei õnnestu kunagi ära võtta ehk siis esmased märguanded. Seega peame olema tähelepanelikud, et need ei läheks vastuollu meie teiste märguannetega. Vastasel juhul võime hobuse kergelt segadusse ajada. Näiteks kui stekk nõuab liikumist ühte suunda, kuid kehamärguanne teise suunda. Hobusel on alati loomulik jälgida meie keha. Ka hobused kasutavad üksteisega suhtlemiseks kehakeelt. Niisiis olgem tähelepanelikud enda kehakeele suhtes - mida me sellega tahtlikult või tahtmatult hobusele ütleme?
Hobuste uus rajakoppel
Hobused said uuele rajale! Lisarada on 200 m pikkune, millega ületab Kruusamäe talu radade süsteem 1 km piiri. :D Jäänud on veel vaid "väike" töö, et tekitada hobustele erinevaid tegevuspunkte, mis motiveeriksid neid kogu raja ulatuses liikuma. Muuhulgas ootab oma aega videos nähtav küngas, millest kuival perioodil saab suunata hobused üle liikuma. Igatahes paistavad nad rahul, et saavad natuke maast nokitseda ja samal ajal käia vabalt söömas heina, mis paistab taamal video lõpus.
Täna oli ideaalne ilm teha ülevaade oma koplisüsteemist. Kõige parem tundus seda teha video teel, sest siis saab visuaalselt näha, kus teed pidi hobused jalutavad. Jutustan sinna juurde, et teekond huvitavamalt kulgeks. Video sai pikk, kuna tahtsin kõik läbi jalutada, et mul endal oleks ka paari aasta pärast põnev vaadata, millised koplid mul olid ja kuidas minu hobustepidamine vahepeal arenenud on.
Radade süsteemi mõte on pakkuda hobusele loomuomast keskkonda, sest metsikud hobused liiguvad suurtel aladel iga päev pikki vahemaid just nimelt mööda kindlaks kujunenud radu toidu, vee, soola, liivavanni jm leidmiseks. Radade süsteem (inglise keeles kutsutud ka paddock paradise või track system) annab võimaluse tekitada koduhobusele sarnane motivatsioon erinevate punktide vahel liikuda. Niiviisi püsib hobune tervem ja paremas vormis. Ka kabjad on muide sellise süsteemi peal elavatel hobustel paremas seisus. Mina nägin selgelt väga suurt erinevust oma hobuste konditsioonis pärast seda, kui nad läksid elama radade peale. Ja seda kaugeltki mitte ideaalses tracki-süsteemis! Minul on hetkel veel vähe erinevaid punkte, kuid heina, varjualuse, veekoha ja metsatuka vahel on siiski omajagu liikumist. Kaks ringi on kokku ca 750 m. Järgmine plaan on ehitada juurde veel üks ring, kust peavad hobused liikma ka üle väikeste mägede. Enne seda aga, kuna talv on tulemas ning sellega ka porine aeg, proovin leida võimaluse teha kõvakattega pinnasega ala sööstmisaladele.